Kui keegi küsib, mitu riiki on Euroopas, võib vastus esmapilgul tunduda lihtne ja ühene. Enamik meist on koolis õppinud kindlaid arvusid, kuid geopoliitika maailmas pole miski päriselt nii mustvalge, kui esmapilgul paistab. Küsimus riikide arvust Euroopas on tegelikult keeruline pusle, mida mõjutavad nii ajaloolised piirid, rahvusvaheline tunnustus kui ka füüsilis-geograafilised aspektid. Selles artiklis süveneme sellesse, miks see arv kõigub ning millised tegurid muudavad “Euroopa riikide” loendamise üheks põnevaimaks väljakutseks poliitgeograafias.
Miks on riikide arvu määramine keeruline?
Kõige sagedamini kohtame vastust, et Euroopas on 44 või 45 riiki. Kuid miks see number varieerub? Probleemi tuum seisneb määratluses. Euroopa pole mitte ainult geograafiline kontinent, vaid ka poliitiline ja kultuuriline mõiste. Mõned riigid asuvad täielikult Euroopas, teised aga jagavad oma territooriumi Aasiaga. Lisaks on riike, mis on poliitiliselt tihedalt seotud Euroopaga, kuid asuvad geograafiliselt hoopis mujal.
Geograafiaõpikutes kasutatakse sageli Uurali mäestikku, Uurali jõge, Kaspia merd ja Kaukasuse mäestikku piiridena, mis eraldavad Euroopat Aasiast. Kuid isegi see piirijoon on teadlaste ja kartograafide vahel vaidluste all. Näiteks Kasahstani peetakse enamasti Aasia riigiks, kuid selle väike lääneosa jääb Euroopa poolele. Sarnane lugu on Türgiga, mille suurlinn Istanbul asub mõlemal kontinendil, kuid poliitiliselt seostatakse riiki tihti pigem Lähis-Idaga, kuigi ta on Euroopa Nõukogu liige.
Transkontinentaalsed riigid: kus algab ja lõpeb Euroopa?
Et mõista, mitu riiki Euroopas tegelikult on, peame vaatlema nn transkontinentaalseid riike. Need on riigid, mis hõlmavad territooriumi nii Euroopas kui ka Aasias. Selliste riikide hulka kuuluvad:
- Venemaa: Suurim osa selle territooriumist on Aasias, kuid suurem osa elanikkonnast ja poliitiline keskus asuvad Euroopas.
- Türgi: Väike osa riigist (Ida-Traakia) asub Euroopas, kuid suur enamus Aasias.
- Kasahstan: Väike osa lääneosas asub Euroopa mandril.
- Aserbaidžaan ja Gruusia: Need Kaukasuse riigid paigutatakse geograafiliselt tihti Euroopa ja Aasia piirile, kuid poliitiliselt ja kultuuriliselt on neil Euroopaga väga tugevad sidemed.
Kui arvestame ainult riike, mille maismaaterritoorium asub vähemalt osaliselt Euroopa mandril, siis tõuseb arv märgatavalt. Kui aga arvestame ainult riike, mis on täielikult Euroopas, siis väheneb see arv taas. See on põhjus, miks erinevad rahvusvahelised organisatsioonid kasutavad oma liikmeskonna loetlemisel erinevaid kriteeriume.
Poliitiline tunnustus ja vaidlusalused territooriumid
Veel üheks suureks segaduse allikaks on osaliselt tunnustatud riigid. Euroopa kaardil on alasid, mis toimivad iseseisvate riikidena, kuid millel puudub üldine rahvusvaheline tunnustus või ÜRO liikmesus. See toob kaasa olukorra, kus ühes nimekirjas on 44 riiki, teises aga 47 või rohkem.
Mõned sellised näited on:
- Kosovo: Suurem osa maailma riikidest tunnustab Kosovot iseseisva riigina, kuid on ka märkimisväärne arv riike (sealhulgas Serbia ja Venemaa), kes seda ei tee.
- Põhja-Küpros: Tunnustatud peamiselt vaid Türgi poolt.
- Transnistria: Asub Moldova territooriumil, kuid toimib de facto iseseisva üksusena.
Kui me räägime “Euroopa riikidest”, siis kas me peame silmas suveräänseid riike, millel on ÜRO tunnustus, või riike, mis tegutsevad Euroopa pinnal? See on filosoofiline küsimus, mis muudab statistika sageli vaidlustatavaks.
Kääbusriigid: Euroopa erilised moodustised
Euroopa eripäraks on suur hulk kääbusriike. Need on väga väikese territooriumi ja elanikkonnaga riigid, mis on aga täielikult suveräänsed ja mängivad rahvusvahelisel areenil olulist rolli. Paljud inimesed unustavad need nimekirju koostades, kuid nad on vääramatu osa Euroopa riikide süsteemist.
Siia kuuluvad:
- Vatikan: Maailma väikseim riik, mis asub Rooma linna sees.
- Monaco: Üks maailma tihedamini asustatud ja rikkamaid vürstiriike.
- San Marino: Üks maailma vanimaid vabariike, mis on ümbritsetud Itaalia territooriumiga.
- Liechtenstein: Kääbusriik Alpides, mis asub Šveitsi ja Austria vahel.
- Andorra: Püreneede mäestikus asuv riik, mida juhivad ühiselt Prantsusmaa president ja Urgelli piiskop.
Need riigid on täieõiguslikud ÜRO liikmed (või tihedalt seotud rahvusvahelise kogukonnaga) ja nende olemasolu tõstab riikide arvu Euroopas oluliselt, kuigi nende geograafiline ulatus on minimaalne.
Korduma kippuvad küsimused
Mitu riiki on ametlikult ÜRO nimekirjas Euroopas?
ÜRO ei klassifitseeri riike otseselt mandrite kaupa, kuid üldise tava kohaselt loetakse Euroopas olevaks 44 riiki. See arv põhineb Euroopa Nõukogu liikmesusel ja geograafilisel asukohal.
Kas Küpros on Euroopa riik?
Geograafiliselt asub Küpros Aasias, kuid poliitiliselt, kultuuriliselt ja ajalooliselt peetakse seda Euroopa riigiks. See on Euroopa Liidu täieõiguslik liige, mistõttu loetakse seda Euroopa riikide nimekirjas peaaegu alati.
Miks on mõned riigid vahel Euroopa nimekirjas ja vahel mitte?
See sõltub sellest, kas vaatleja kasutab geograafilist piiri (Uuralid) või poliitilist kuuluvust (nt Euroopa Liit, Euroopa Nõukogu). Riigid nagu Türgi, Aserbaidžaan ja Gruusia on poliitilises mõttes Euroopa integratsiooniga tihedalt seotud, kuid nende geograafiline asukoht on vaieldav.
Kas Euroopa Liidu liikmesriigid on samad, mis Euroopa riigid?
Ei, kaugeltki mitte. Euroopa Liitu kuulub 27 riiki. Euroopas on aga tunduvalt rohkem riike kui Euroopa Liidu liikmeid. Paljud Euroopa riigid (nt Norra, Šveits, Island) ei ole Euroopa Liidu liikmed, kuid on selgelt Euroopa riigid.
Kas Venemaa on Euroopa riik?
Venemaad peetakse Euroopa riigiks, kuna selle ajalooline süda, pealinn ja suurem osa elanikkonnast asuvad Euroopa mandriosas. Siiski on tegemist transkontinentaalse riigiga, mis hõlmab ka suurt osa Põhja-Aasiast.
Riikide nimekirjade varieeruvus ja allikad
Kui te teete otsingu internetis, näete, et erinevad allikad annavad erinevaid tulemusi. Encyclopaedia Britannica võib pakkuda üht arvu, Maailmapank teist ja Euroopa Nõukogu kolmandat. Põhjus on selles, et erinevad organisatsioonid seavad oma huvidest lähtuvaid prioriteete. Euroopa Nõukogu on näiteks kaasav organisatsioon, mis võtab liikmeks ka riike, mis asuvad Kaukasuses, laiendades seeläbi “Euroopa” definitsiooni.
Teisalt, spordiliidud nagu UEFA või Eurovisioon võtavad liikmeteks riike, mis on geograafiliselt Aasias (näiteks Iisrael või Kasahstan). Need organisatsioonid laiendavad Euroopa mõistet vastavalt kultuurilisele ja poliitilisele koostööle. Seega, kui keegi küsib, mitu riiki on Euroopas, on kõige ausam vastus: “See sõltub sellest, kellelt te küsite ja mida te Euroopa all silmas peate.”
Geograafiline reaalsus versus poliitiline ambitsioon
Poliitika on võimas jõud, mis muudab geograafilist reaalsust. Ajaloo vältel on Euroopa piire nihutatud vastavalt võimusuhetele. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist tekkis Euroopa kaardile mitmeid uusi riike, mis varem olid ühe suure impeeriumi osa. See muutis Euroopa riikide arvu märgatavalt ja lisas loendisse riike, mille staatus oli algusaastatel ebakindel.
Tänapäeval näeme, kuidas riigid, mis asuvad Euroopa piiril, püüavad end tihedamalt Euroopaga siduda. See on strateegiline valik, mis muudab neid riike “euroopalikumaks” nii standardite, seadusandluse kui ka väärtussüsteemi poolest. Seega, kui me räägime Euroopast kui kogukonnast, on riikide arv pidevas muutumises, sõltudes diplomaatilisest suunast ja regionaalsest stabiilsusest.
Lõppkokkuvõttes, kui soovite saada ühtset numbrit, siis 44 on kõige laiemalt aktsepteeritud number, mis hõlmab suveräänseid riike, mis asuvad peamiselt Euroopa mandril ja omavad tunnustatud riiklust. Kui aga soovite näha kogu pilti, peate lisama ka transkontinentaalsed riigid ja kääbusriigid, mis koos moodustavad Euroopa kireva ja unikaalse riikide süsteemi. See keerukus ongi Euroopa kui mandri ja poliitilise üksuse omapära – see pole kunagi igav ja sellel on alati varuks mõni üllatus, mis paneb meid ümbritsevat maailma uue pilguga vaatama.
