Laulupidu on Eesti kultuurilise identiteedi nurgakivi, nähtus, mis ühendab põlvkondi, ületab poliitilisi piire ja defineerib eestlaste rahvusliku eneseteadvuse. Kui küsida juhuslikult möödujalt, mitu laulupidu on Eestis toimunud, järgneb sageli mõtlik vaikus. Number ei ole sugugi nii ühene, kui esmapilgul tunduda võib, sest ajalooline kontekst, korralduslikud eripärad ja terminoloogia muudavad arvestuse üllatavalt keeruliseks. See artikkel süveneb laulupidude ajalukku, et selgitada välja, kui palju neid tegelikult on olnud ja miks see küsimus on nii oluline.
Esimene laulupidu ja liikumise algus
Kõik sai alguse 1869. aastal Tartus, kui toimus esimene üldlaulupidu. See sündmus ei olnud lihtsalt muusikaline kontsert, vaid poliitiline avaldus, mis tähistas eestlaste kui rahvuse ärkamist. Johann Voldemar Jannseni eestvedamisel toimunud sündmus pani aluse traditsioonile, mis on püsinud katkematult üle 150 aasta. Esimesel laulupeol osales 822 lauljat ja 56 pillimeest, publikut oli hinnanguliselt 15 000 inimest. See oli Eesti ühiskonna jaoks monumentaalne saavutus.
Ajalooliselt peetakse just seda 1869. aasta sündmust ametlikuks alguspunktiks. Kuid küsimus “mitu laulupidu on olnud” nõuab täpsustamist: kas loendame vaid “üldlaulupidusid” või arvestame sisse ka kõik muud sarnased ettevõtmised? Ametlik loendus hõlmab üldlaulupidusid, mis toimuvad regulaarselt Tallinnas, kuid ajaloo vältel on korraldatud ka lugematu hulk kohalikke, maakondlikke ja erilaadseid laulupidusid.
Üldlaulupidude ametlik arvestus
Ametlikus laulupidude numeratsioonis loetakse üldlaulupidusid. Kui vaatame tänapäevast nimekirja, siis 2019. aastal tähistati 27. üldlaulupidu. See number on ametlikult kinnitatud ja seda kasutatakse nii kooliõpikutes kui ka riiklikes dokumentides. Kuid see nimekiri ei ole ilma ajalooliste vaidluste ja täiendusteta.
Peamised tegurid üldlaulupidude arvestuses:
- Asukoht: Algusaastatel toimusid laulupeod vaheldumisi Tartus ja Tallinnas. 1869, 1891 ja 1894 toimusid peod Tartus. Hiljem muutus Tallinn peamiseks toimumispaigaks.
- Sõdade mõju: Maailmasõjad ja okupatsiooniperioodid mõjutasid rütmi, kuid erinevalt paljudest teistest riiklikest tavadest suudeti laulupidude järjepidevust säilitada ka keerulistel aegadel.
- Nõukogude okupatsioon: Okupatsiooni ajal toimusid laulupeod propagandistliku surve all, mis muutis nende sisu ja tähendust, kuid eestlased kasutasid neid sündmusi rahvusliku vastupanu ja ühtsuse väljendamiseks.
Oluline on mõista, et “ametlik” number 27 (seisuga 2019) on kokkuleppeline. See hõlmab neid sündmusi, mida on peetud rahvuslikeks üldlaulupidudeks, jättes välja väiksemad regionaalsed ettevõtmised, mis on sageli olnud sama olulised kohaliku kultuuri säilitamisel.
Miks loendamine on keeruline?
Segadus numbrite ümber tekib tihti sellest, et ajaloos on toimunud sündmusi, mida mõned ajaloolased sooviksid liigitada üldlaulupidudeks, teised aga mitte. Näiteks 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses toimus mitmeid laulupäevi, mis olid oma mahult ja tähenduselt suured, kuid ei saanud ametlikku “üldlaulupeo” tiitlit.
Teine tegur on seotud tantsupidudega. Alates 1934. aastast on tantsupidu olnud lahutamatu osa üldlaulupeo nädalast. Algselt olid need sündmused eraldiseisvad, kuid ajapikku kujunes neist üks suur ühine kultuurisündmus. Kas me peaksime arvestama tantsupidusid laulupidudega samas arvestuses? Enamik inimesi loeb siiski eraldi laulupeo ja tantsupeo numbreid, mis teeb üldise arvestuse veelgi keerulisemaks.
Laulupidu kui elav ajalugu
Vaadates tagasi 1869. aastasse, on näha, kuidas laulupidu on muutunud ajas. Kui esimesed peod olid keskendunud peamiselt koorimuusikale ja olid tugevalt seotud kiriku ja talurahva ärkamisega, siis 20. sajandi keskpaigaks oli kujunenud välja massiline ja professionaalne sündmus, mis täitis Tallinna lauluväljaku kümnete tuhandete osalejatega.
Laulupeod on olnud tunnistajaks:
- Eesti Vabariigi sünnile ja iseseisvumisele 1918. aastal.
- Vaikivale ajastule ja kultuurilisele survele 1930ndatel.
- Nõukogude okupatsiooni repressioonidele ja hiljem “laulvale revolutsioonile”.
- Taasiseseisvunud Eesti kultuurilisele õitsengule ja moderniseerumisele.
See elav ajalugu näitab, et laulupidu ei ole staatiline muuseumieksponaat, vaid dünaamiline protsess. Seetõttu ei pruugi ühe numbri tagaajamine olla kõige olulisem aspekt. Olulisem on mõista, et iga laulupidu on olnud oma aja peegeldus, mis on aidanud eestlastel ühiskonnana edasi areneda.
Korduma kippuvad küsimused
Alljärgnevalt on toodud vastused küsimustele, mis on seotud laulupidude ajaloo ja numeratsiooniga.
Miks loetakse esimest laulupidu aastast 1869, kui laulmist on Eestis alati harrastatud?
1869. aasta Tartu laulupidu oli esimene organiseeritud ja rahvuslikult teadvustatud üle-eestiline sündmus. Enne seda oli küll koorilaul harrastus, kuid puudus struktuur ja mastaap, mis defineeriks sündmuse “üldlaulupiduna”. See oli esimene kord, kui koorid üle kogu Eesti tulid kokku eesmärgiga tähistada oma kultuuri.
Kas Nõukogude ajal toimunud laulupidusid arvestatakse ametlikku nimekirja?
Jah, kõik toimumisajad on arvestuses sees, sest hoolimata okupatsioonist toimusid need sündmused, nendes osalesid eestlased ning nad olid osa ühtsest traditsioonist. Need peod olid keerulise poliitilise taustaga, kuid need jäid siiski eesti rahva laulupidudeks.
Kui palju on toimunud noorte laulu- ja tantsupidusid?
Noorte laulu- ja tantsupeod on eraldi traditsioon, mis sai alguse 1962. aastal. Nende numeratsioon on erinev üldlaulupidude omast. Kui räägime “mitmest laulupeost”, siis tuleb alati täpsustada, kas silmas peetakse üldlaulupidusid või noorte laulupidusid.
Miks mõned peod toimusid Tartus ja teised Tallinnas?
Tartu oli ärkamisaja keskus, kus algas eesti rahvuslik liikumine. Kuid Tallinn kui pealinn ja kasvav keskus pakkus paremaid võimalusi suuremate rahvamasside mahutamiseks ja logistiliseks korralduseks. Aja jooksul Tallinna tähtsus kultuurielus kasvas, mis viis peo toimumiskoha püsiva üleviimiseni pealinna.
Lauluväljak kui sündmuste keskus
Kui räägime laulupidude ajaloost, ei saa mööda vaadata Tallinna lauluväljakust. See ei ole lihtsalt ehitis, vaid sümbol. Praegune laululava, mis valmis 1960. aastal, on olnud koduks paljudele ajaloolistele hetkedele. Enne selle ehitamist toimusid peod teistes kohtades, näiteks Kadriorus. Lauluväljaku arhitektuuriline eripära ja akustika on võimaldanud laulupeo traditsioonil kasvada mastaapidesse, mida varem ei olnud võimalik ette kujutada.
Lauluväljak on olnud tunnistajaks ka sündmustele, mis ei ole ametlikult laulupeod, kuid on sellega tihedalt seotud – näiteks 1988. aasta “Eestimaa laul”, mis oli üks laulva revolutsiooni olulisemaid verstaposte. See üritus näitas, kuidas laulupidude korraldamise kogemus ja lauluväljaku kui rahvusliku pühamu staatus aitasid koondada rahvast poliitiliste muutuste ajal.
Laulupeotraditsiooni tulevikuperspektiivid
Tänapäeval seisab laulupidu uute väljakutsete ees. Digiajastul, kus meelelahutus on kättesaadav kõikjal ja igal ajal, on kogukondlik ja füüsiline koosviibimine muutunud omamoodi luksuseks. Siiski näitavad statistika ja huvi, et laulupidu ei ole kaotamas oma tähtsust. Noorte laulu- ja tantsupeod kasvatavad peale uut põlvkonda, kes kannab seda traditsiooni edasi.
Numeratsioon, olgugi et see võib tunduda lihtsalt arvude mänguna, kannab endas vastutust. Iga number tähistab põlvkonda, kes on andnud oma panuse eesti kultuuri säilimisse. Tulevased laulupeod saavad olema jätkuks sellele pikale ahelale, sõltumata sellest, kas loeme neid 27, 30 või 50. Laulupidu on elav organism, mis kohandub ajaga, säilitades samal ajal oma tuumiku – eestlaste soovi laulda koos ja tunda end ühtse rahvusena.
Kokkuvõtteks võib öelda, et küsimusele “mitu laulupidu on toimunud” ei ole ühte lihtsat vastust, kuna see sõltub sellest, milliseid sündmusi me oma ajaloolisse loendisse kaasame. Ametlikult on üldlaulupidusid olnud 27, kuid kui arvestame juurde kõik regionaalsed, noorte ja muud seotud suurüritused, ulatub see arv sadadesse. Olulisem kui number on teadmine, et iga laulupidu on jätnud jälje meie ühisesse mällu ja aidanud kujundada seda Eestit, mida me täna tunneme.
