Eesti on tuntud kui tõeline saartemaa, kus meri ja rannajoon mängivad meie maastiku ja kultuuri kujunemisel kriitilist rolli. Paljud inimesed teavad, et Eestil on palju saari, kuid täpne arv on tihti vaidluste ja segaduse allikaks. Kas tegemist on paari tuhande või ehk isegi kümne tuhandega? See küsimus ei ole sugugi lihtne, sest vastus sõltub otseselt sellest, mida me defineerime saarena. Viimastel aastakümnetel on toimunud ka märkimisväärsed geograafilised muutused, mis on pannud teadlasi ja ametnikke arve üle vaatama. Selles artiklis süveneme Eesti saarte saladustesse, uurime, miks nende arv pidevalt muutub ja millised protsessid meie rannikuil tegelikult toimuvad.
Mis teeb saare saareks ja miks on arvu määramine keeruline?
Saare defineerimine võib tunduda lihtne – see on veega ümbritsetud maismaatükk –, kuid hüdrograafias ja geograafias on piirid hägusemad. Eesti kontekstis on ametlikuks kriteeriumiks sageli see, et saar peab olema veega ümbritsetud vähemalt keskmise veetaseme juures. Siiski on probleemiks “saarekeste”, “laidude” ja “rahude” eristamine.
Eesti Maa-amet on aja jooksul oma andmebaase täpsustanud. Aastaid levis avalikkuses number 1521, mis pärines nõukogudeaegsetest mõõtmistest. See arv oli pikka aega n-ö “kuldstandardiks”, kuid tänapäevased satelliidipildid ja täpsemad kaardistamistehnoloogiad on näidanud, et see on märkimisväärselt puudulik. Tänapäevased registrid näitavad, et saarte arv ulatub juba üle 2300, kusjuures see arv kõigub sõltuvalt sellest, kui väikesi objekte me loendisse kaasame.
Peamised põhjused, miks loendamine on keeruline:
- Veetaseme kõikumine: Läänemeri on madal ja tormide või kõrgrõhkkondade tõttu võib veetase kõikuda meetri jagu. Saar, mis on täna olemas, võib homme olla vee all.
- Maakerge: Eesti põhja- ja läänerannikul kerkib maa endiselt pärast viimast jääaega. See tähendab, et varem veealused kivid ja madalikud muutuvad aja jooksul laidudeks.
- Setteprotsessid: Tormid ja hoovused kuhjavad liiva ja kruusa, moodustades uusi väikesi pinnavorme, mis aja jooksul taimestuvad ja muutuvad püsivateks saarteks.
- Mõõtmistäpsus: Vanasti kaardistati objekte käsitsi, tänapäeval kasutatakse LIDAR-tehnoloogiat ja ortofotosid, mis tuvastavad ka meetri-kaks üle veepinna ulatuvad “saarekesed”.
Maakerge kui peamine saarte arvu kasvataja
Üks kõige põnevamaid geoloogilisi protsesse Eestis on maakerge. Pärast seda, kui mandrijää viimase jääaja lõpus taandus, hakkas maakoor surve alt vabanema ja tõusma. See protsess ei ole üle Eesti ühtlane. Kõige kiiremini kerkib maa Loode-Eestis, kus tõusutempo ulatub ligi 3 millimeetrini aastas.
See tähendab, et sajandite jooksul on meie rannajoon pidevalt muutunud. Kohad, mis olid kunagi merelahed, on nüüd järved või soostunud niidud. Samuti on paljud kunagised veealused karid kerkinud veepinnast kõrgemale, moodustades uusi laidusid. Seetõttu võib öelda, et Eesti “toodab” uusi saari pidevalt juurde, kuigi inimajakavas on see muutus aeglane.
Teisalt on olemas ka erosioon, eriti Saaremaa ja Hiiumaa avatud rannikutel, kus tormid uuristavad kaldajoont. Siiski on üldine tendents selline, et tänu maakerkele tekib uusi maismaavorme juurde kiiremini, kui meri neid hävitab. Just seetõttu on Eesti saarte ametlik arv viimastel aastatel tõusnud – me lihtsalt oskame neid tänu tehnoloogiale paremini üles lugeda ja märgata ka uusi tekkivaid objekte.
Suurimad saared ja nende roll Eesti ajaloos
Kuigi meil on üle 2300 saare, on vaid murdosa neist suuremad kui üks ruutkilomeeter. Eesti suurimad saared – Saaremaa, Hiiumaa, Muhu ja Vormsi – moodustavad lõviosa meie saarte maismaapinnast ja on ka püsiasustusega. Need saared ei ole lihtsalt turismiobjektid, vaid olulised kultuurilise identiteedi kandjad.
Olulisemad saared:
- Saaremaa: Eesti suurim saar, mis on tuntud oma keskaegsete kindluste, tuulikute ja ainulaadse looduse poolest.
- Hiiumaa: Saar, mis on kuulus oma majakate, rändrahnude ja rahuliku elutempo poolest.
- Muhu: Värav Saaremaale, kus on hästi säilinud traditsiooniline arhitektuur ja kultuuripärand.
- Vormsi: Tuntud oma rannarootsi ajaloo ja omapärase looduse poolest.
- Kihnu ja Ruhnu: Eraldatud saared, kus on säilinud väga omanäoline ja autentne kultuuriruum.
Need saared on läbi ajaloo olnud strateegiliste lahingute tallermaaks, aga ka pelgupaigaks. Nõukogude ajal olid paljud väiksemad saared suletud piiritsoonid, kuhu tavakodanikul asja polnud. See tõi kaasa küll looduse säilimise, kuid jättis paljud paigad inimtühjaks ja pani aluse hääbuvale asustusele.
Kuidas muutused saarte arvus mõjutavad meie tulevikku
Küsimus “mitu saart on Eestis” ei ole pelgalt statistiline mäng. See mõjutab meie planeerimist, looduskaitset ja majandustegevust. Kui meil tekib uusi laidusid, tekivad ka uued kaitsealad. Paljud väikesed laiud on olulised pesitsuspaigad rändlindudele, mistõttu on nende kaardistamine hädavajalik.
Lisaks on saarte arvu ja seisundi jälgimine oluline kliimamuutuste kontekstis. Kuigi maakerge tõstab saari, tõstab kliimamuutustest tingitud merevee taseme tõus neid omakorda “uputab”. Praegu on maakerge Eestis veel võidukas, kuid kui meretase tõuseb kiiremini kui maa kerkib, võib olukord muutuda. See on teema, mida teadlased jälgivad suure tähelepanelikkusega, sest see mõjutab otseselt meie rannajoone stabiilsust ja infrastruktuuri.
Kas saarte arv võib hakata kahanema?
Teoreetiliselt on võimalik, et teatud aja pärast hakkab saarte arv kahanema. See ei juhtu siiski üleöö. Kui kliima soojenemine viib merevee kiiremale tõusule, kaovad esimesena need kõige väiksemad, vaid mõnekümnesentimeetrise kõrgusega laiud ja rahud. Need on kõige tundlikumad ja nende kadumine oleks esimeseks ohumärgiks.
Samas näeme me juba praegu, et inimtegevus mõjutab saarte seisundit. Näiteks ranniku ehitustegevus, süvendustööd ja sadamate rajamine võivad muuta vooluveekogude dünaamikat ja setete kandumist. See võib omakorda kaasa tuua ühe saare kasvu ja teise vähenemise. Seega on saarte arvu dünaamika keeruline pusle, kus looduslikud jõud ja inimene tegutsevad käsikäes.
Korduma kippuvad küsimused Eesti saarte kohta
Kas Eesti saarte arv on lõplik?
Ei, saarte arv ei ole kunagi lõplik. Tänu geoloogilistele protsessidele nagu maakerge ja setete kuhjumine tekib uusi maismaavorme juurde, samas kui erosioon võib mõned väiksemad laiud hävitada. Samuti sõltub arv sellest, millist meetodit saare loendamiseks kasutatakse.
Miks räägitakse tihti erinevatest numbritest?
Erinevad numbrid tulenevad sellest, et läbi ajaloo on kasutatud erinevaid mõõtmismeetodeid. Vanad andmed põhinesid sageli vähem täpsetel kaartidel, samas kui tänapäevane satelliidi- ja lasertehnoloogia võimaldab tuvastada ka väga väikesi objekte, mis varem loendist välja jäid.
Kas kõik Eesti saared on asustatud?
Sugugi mitte. Valdav enamus Eesti enam kui 2300 saarest on asustamata. Püsiasustus on vaid suurematel saartel. Väiksemad laiud on kas looduskaitsealad, kus inimese viibimine on piiratud, või lihtsalt raskesti ligipääsetavad kohad, mis sobivad pigem lindudele ja hüljestele.
Kas saartele tohib vabalt minna?
Paljud Eesti saared on looduskaitsealade osad ja nende külastamine on teatud aastaaegadel (eriti lindude pesitsusajal) rangelt keelatud või piiratud. Enne saarele minekut tuleks alati kontrollida Keskkonnaameti infot, et vältida looduse kahjustamist ja trahve.
Milline on Eesti kõige uuem saar?
Raske on nimetada ühte konkreetset “kõige uuemat” saart, kuna nende tekkimine on järkjärguline protsess. Küll aga tekib regulaarselt uusi laidusid Lääne-Eesti madalates vetes ja rahvusparkide aladel, mida seirekeskused perioodiliselt kaardistavad ja registritesse lisavad.
Geograafiline andmekogumine ja tulevikuvaated
Eesti Maa-amet teeb suurepärast tööd, hoides meie geograafilisi andmeid ajakohastena. Nende hallatav Eesti topograafiline andmekogu (ETAK) on kõige usaldusväärsem allikas, kui soovite teada täpset infot Eesti saarte kohta. See andmebaas uueneb pidevalt ja just tänu sellele oleme viimastel aastatel näinud hüppelist kasvu loendatud saarte arvus.
Me ei peaks vaatama saarte arvu kui staatilist numbrit, vaid kui dünaamilist muutujat. Eesti rannik ja saarestik on elav organism, mis hingab koos merega. See on osa meie loodusrikkusest ja identiteedist. Olgu saari 1500 või 2500, nende väärtus seisneb nende puutumatuses, bioloogilises mitmekesisuses ja selles ajatus rahus, mida nad pakuvad.
Kui soovite ise saarte teemal kaasa rääkida, on kõige parem tutvuda Maa-ameti geoportaaliga. Sealt leiate kaardid, kus on kõik saared ja laiud täpselt kirjas. Võib-olla avastate sealt mõne põneva koha, mida pole varem tähelegi pannud, või mõistate paremini, kui suur on tegelikult meie mereala ulatus. Eesti saared on meie riigi väärtuslik vara, mida tasub hoida ja tundma õppida, sõltumata sellest, mis on nende täpne arv täna või homme.
