Tervisetõendi vormistamine on protsess, millega puutub varem või hiljem kokku pea iga töötaja, olgu tegemist toitlustusettevõtte, haridusasutuse või muu eritingimusi nõudva ametikohaga. Kui aga jõuab kätte aeg külastada perearsti või töötervishoiuarsti, tekib töötajatel ja tööandjatel sageli õigustatud küsimus: kes peaks selle toimingu eest tasuma? Segadus tuleneb tihti sellest, et erinevad õigusaktid reguleerivad erinevaid olukordi ning ühtset reeglit „kõik maksab alati tööandja“ ei eksisteeri. Käesolevas artiklis süveneme Eesti tööõiguse nüanssidesse, et selgitada välja, millal lasub rahaline kohustus töötajal ja millal on tööandja seaduse järgi kohustatud kulud katma.
Miks on tervisetõend vajalik ja kes seda nõuab?
Tervisetõendi eesmärk on tagada, et töötaja tervislik seisund võimaldab tal konkreetset tööd teha, ilma et see ohustaks teda ennast, kliente, kolleege või toidukaupu. Sõltuvalt ametikohast võib nõutav olla kas tavapärane tervisetõend või põhjalikum tervisekontroll. Nakkusohtlikus keskkonnas töötajatele, näiteks toidukäitlejad, õpetajad või meditsiinitöötajad, on tervisekontroll kohustuslik, et välistada nakkushaiguste levikut. See on ennetav meede, mida reguleerib nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus.
Oluline on eristada kahte mõistet: tervisetõend ja töötervishoiu kontroll. Tervisetõend on sageli vajalik tööle asumisel, samas kui regulaarne tervisekontroll on tööandja kohustus hinnata töökeskkonna mõju töötaja tervisele. Nende kahe eristamine ongi peamine võti mõistmaks, kes peab arve tasuma.
Millal on kulud tööandja kanda?
Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse kohaselt on tööandja kohustatud korraldama töötajate tervisekontrolli, kui töötingimused võivad mõjutada töötaja tervist. See tähendab, et kui tööandja hindab töökeskkonna riske ja tuvastab vajaduse tervisekontrolliks, peab ta selle ka kinni maksma. See ei puuduta ainult arstivisiidi tasu, vaid ka muid sellega seotud kulusid.
Tööandja peab tasuma järgmistel juhtudel:
- Regulaarne töötervishoiu kontroll: Kui töötaja töötab keskkonnas, kus on ohutegureid (müra, vibratsioon, kuvariga töötamine, füüsiline koormus), peab tööandja korraldama perioodilise tervisekontrolli.
- Tööle asumise järgne tervisekontroll: Kui tööandja suunab töötaja tervisekontrolli pärast töösuhte algust, kuna ilmnesid uued riskitegurid.
- Aeg ja transport: Seadus ütleb, et töötervishoiu kontrolli läbimine peab toimuma tööajal ning tööandja peab hüvitama töötajale selleks kulunud aja. Kui kontroll toimub väljaspool tööaega, peab tööandja seda hüvitama kui ületunnitööd või andma vaba aega.
Oluline on rõhutada, et tööandja ei tohi nõuda, et töötaja maksaks ise kinni tervisekontrolli, mis on otseselt seotud tema töökeskkonna ja tööohutuse riskide hindamisega.
Millal peab töötaja ise kulud katma?
Olukord on erinev siis, kui tervisetõendi esitamine on eelduseks tööle kandideerimisel või ametikohale asumisel. Kui inimene alles otsib tööd, ei ole tal veel töösuhet tööandjaga, mistõttu ei saa ka tööandjalt nõuda eelnevate terviseuuringute finantseerimist. See on töötaja panus oma konkurentsivõimesse.
Töötaja kanda jäävad kulud järgmistel juhtudel:
- Tööle kandideerimisel nõutav tõend: Kui töökuulutuses on märgitud, et kandidaat peab esitama tervisetõendi (nt hügieenitõend toidukäitlejatele), siis selle dokumendi hankimine ja tasumine on kandidaadi kohustus.
- Isiklik huvi või hobi: Kui inimene soovib tervisetõendit mingiks muuks otstarbeks (nt spordivõistlustele registreerimiseks või relvaloa taotlemiseks), on see täielikult töötaja oma kulu.
- Dokumendi uuendamine enne töösuhet: Kui töötaja teab, et tema tõend hakkab aeguma ja ta soovib seda uuendada enne uue töökoha otsimist, peab ta selle eest ise tasuma.
On siiski oluline märkida, et mõned tööandjad otsustavad vabatahtlikult kulu hüvitada ka uutele töötajatele, et muuta värbamisprotsess atraktiivsemaks. See on aga tööandja hea tahe, mitte seadusest tulenev kohustus.
Töötervishoiu ja nakkushaiguste kontrolli erinevused
Sageli aetakse segamini töötervishoiu kontroll ja toidukäitlejate tervisetõend. Toidukäitlejate tervisetõend (nakkushaiguste kontroll) on sageli “ühekordne” või perioodiline toiming, mis on seotud hügieeninõuetega. Kuna see on seadusega nõutav eeltingimus teatud ametikohtadel töötamiseks, on vaidlused selle üle, kes maksab, sagedased.
Kui tööandja nõuab töötajalt konkreetse tõendi esitamist tööle asumisel, on tegemist dokumendiga, mida töötaja peab omama, et üldse seda tööd teha. Seega, kui töölepingut veel sõlmitud pole, on tõendi eest tasumine töötaja kulu. Kui aga töötaja on juba ettevõttes tööl ja tööandja nõuab uuendatud tõendit, siis muutub see töökeskkonna korraldamise osaks ja kulud peab kandma tööandja.
Tööandja hüvitatavad kulud – mida veel silmas pidada?
Lisaks arsti visiiditasule peab tööandja arvestama ka muude kaasnevate kuludega. Kui töötaja peab tervisekontrolli minemiseks sõitma teise linna, on tööandjal mõistlik hüvitada ka transpordikulud. Samuti tuleb tööandjal kanda kõik uuringute ja analüüside kulud, mida töötervishoiuarst peab vajalikuks tööohutuse hindamiseks.
Tööandjal on kasulik pidada selget arvestust ja sõlmida lepingud töötervishoiuteenuse osutajatega. See aitab vältida olukorda, kus töötaja peab ise visiidi eest tasuma ja hiljem kulu hüvitamist taotlema. Ettevõtted, kes väärtustavad töötajate tervist, pakuvad sageli ka täiendavaid tervisekindlustuse pakette, mis võivad katta ka osa uuringute kuludest, mida riiklik tervishoiusüsteem ei kata.
Korduma kippuvad küsimused
Kas tööandja peab hüvitama tervisetõendi kulu, kui ma esitan selle tööle asudes?
Ei, seadus ei kohusta tööandjat hüvitama tõendi kulu, kui see on vajalik tööle kandideerimiseks või töölepingu sõlmimise eeldusena. See on töötaja panus oma kvalifikatsiooni tõestamisse.
Kas tervisetõendi pärast arsti juures käimine loetakse tööajaks?
Jah, kui tegemist on tööandja poolt suunatud perioodilise töötervishoiu kontrolliga, siis peab see toimuma tööajal ja selle aja eest tuleb maksta keskmist töötasu.
Mida teha, kui tööandja keeldub regulaarse tervisekontrolli eest maksmisest?
Esiteks tuleks viidata töötervishoiu ja tööohutuse seadusele. Kui tööandja jätkuvalt keeldub, on töötajal õigus pöörduda Tööinspektsiooni poole selgituste saamiseks või vaidluse lahendamiseks.
Kas toidukäitleja peab ise maksma oma tervisetõendi eest?
Kui töösuhe on juba alanud ja tööandja nõuab tõendi uuendamist, peab tööandja selle kinni maksma. Kui aga inimene alles kandideerib toidukäitlejaks, peab ta tõendi ise muretsema.
Kas tööandja peab katma kõik tervisekontrolliga seotud lisauuringud?
Jah, kui töötervishoiuarst peab vajalikuks täiendavaid uuringuid, et hinnata töötaja tervise sobivust konkreetsele tööle, peab need kulud kandma tööandja.
Praktilised soovitused tööandjatele ja töötajatele
Segaduste vältimiseks on mõlema poole huvides, et teemad oleksid läbi räägitud juba enne töösuhte algust. Tööandjad võiksid selgelt oma sisekorraeeskirjades või töölepingutes välja tuua, kuidas tervisekontrollide korraldamine ja kulude hüvitamine nende ettevõttes toimub. See vähendab ebakindlust ja loob läbipaistva töökeskkonna.
Töötajatel on soovitatav alati küsida tööandjalt kirjalikku suunamist töötervishoiuarsti juurde. See dokument kinnitab, et tegemist on ettevõttega seotud kohustusliku tervisekontrolliga, mis annab kindluse, et kõik kulud on tööandja poolt kaetud. Kui tööandja suunab teid kontrolli, paluge ka eelnevalt teada saada, millised on arve esitamise protseduurid – kas tööandja maksab otse kliinikule või toimub hüvitamine tagantjärele tšeki alusel.
Kokkuvõttes on võti kommunikatsioonis. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse eesmärk on kaitsta töötajat ja vältida kutsehaigusi või muid terviserikkeid, mis võivad tekkida töökeskkonnas. Tööandja, kes investeerib oma töötajate tervisekontrolli, teeb tegelikult investeeringu oma ettevõtte jätkusuutlikkusse ja töötajate rahulolusse. Teades oma õigusi ja kohustusi, on võimalik vältida asjatuid konflikte ning tagada, et fookus püsib tervise hoidmisel ja kvaliteetsel tööl.
Pidage meeles, et seaduseandja on lisanud tööandjale vastutuse just sellepärast, et tööandjal on kontroll töökeskkonna ja selle riskide üle. Seega on igati õiglane, et tööandja kannab ka nendest riskidest tulenevaid kulusid. Samas on mõistetav, et tööle pürgijalt oodatakse teatavat panust, et ta oleks töökoha saamiseks vajalikul määral ette valmistunud. Hoides need piirid selgena, kujuneb töösuhe ausaks ja mõlemat poolt toetavaks.
