Küsimus sellest, kui palju on maailmas riike, tundub esmapilgul lihtne ja ühene. Oleme harjunud koolis õpitud faktidega ja kaartidega, kus iga värviline tsoon tähistab konkreetset suveräänset üksust. Ometi, kui hakkame süvenema rahvusvahelisse õigusesse, diplomaatiasse ja poliitilisse geograafiasse, selgub kiiresti, et vastus ei ole sugugi nii must-valge. See, mida me peame “riigiks”, sõltub suuresti vaatenurgast ja sellest, kes parajasti küsimust esitab. Kas riik on see, kellel on oma pass ja lipp? Või on see riik, keda tunnustavad kõik teised maailma riigid? Need on küsimused, mis panevad proovile meie arusaama maailmakorrast ja näitavad, et globaalne kaart on elav ja pidevas muutumises olev organism.
ÜRO liikmesriikide standard: kõige levinum mõõdupuu
Kõige sagedamini kasutatav vastus küsimusele riikide arvu kohta pärineb Ühinenud Rahvaste Organisatsioonilt (ÜRO). Hetkeseisuga on ÜRO-l 193 liikmesriiki. See number on paljude inimeste jaoks vaikimisi “õige” vastus, sest ÜRO on maailma kõige autoriteetsem rahvusvaheline organisatsioon, mis koondab enda alla valdava enamuse maailma riikidest. Kuid ka siin peitub nüansse. Lisaks 193 liikmesriigile on ÜRO-l kaks vaatlejariiki: Püha Tool (Vatikan) ja Palestiina riik.
Kui liita need kokku, saame 195. See on number, mida sageli tsiteeritakse diplomaatilistes ringkondades. Ometi ei ole ka see number lõplik. ÜRO liikmesus on poliitiline otsus, mitte tingimata objektiivne loodusteaduslik fakt. Riigid, kes soovivad saada ÜRO liikmeks, peavad läbima keerulise heakskiitmise protsessi, kus Julgeolekunõukogu ja Peaassamblee peavad nende staatust kinnitama. See tähendab, et riik võib eksisteerida ka ilma ÜRO tunnustuseta, kuid ta jääb rahvusvahelises suhtluses sageli isolatsiooni.
Miks ei ole riikide arv püsiv?
Riikide arv maailmas on pidevas muutumises. Ajalugu on näidanud, et riigipiirid on sageli sama muutuvad kui poliitiline kliima. Riigid tekivad, lagunevad, ühinevad ja mõnikord lihtsalt kaovad. Siin on peamised tegurid, mis muudavad riikide arvu loendamise keeruliseks:
- Iseseisvumissoovid: Paljud piirkonnad maailmas püüdlevad iseseisvuse poole, kuid ei ole veel saavutanud laialdast rahvusvahelist tunnustust.
- Poliitilised konfliktid: Mõned riigid on küll suveräänsed, kuid nende suveräänsust vaidlustavad naaberriigid või suurvõimud.
- De facto vs de jure riigid: Eksisteerib territooriume, mis toimivad nagu iseseisvad riigid (neil on oma valitsus, armee, maksusüsteem ja piirid), kuid rahvusvaheline üldsus ei ole neid ametlikult tunnustanud.
- Riikide lagunemine ja ühinemine: Näiteks Nõukogude Liidu või Jugoslaavia lagunemine lisas maailmakaardile korraga hulga uusi riike, samas kui Saksamaa taasühinemine vähendas riikide arvu.
Montevideo konventsioon kui definitsiooni alus
Kui me ei soovi toetuda ainult ÜRO nimekirjale, peame vaatama rahvusvahelise õiguse poole. 1933. aastal sõlmitud Montevideo konventsioon pani paika klassikalised kriteeriumid, mida peetakse vajalikuks, et üksus saaks end riigiks nimetada. Konventsiooni kohaselt peab riigil olema:
- Püsiv elanikkond: Territoorium peab olema asustatud inimestega, kes seal alaliselt elavad.
- Kindlaksmääratud territoorium: Riigil peavad olema selged piirid, olgugi et piirivaidlused võivad esineda.
- Valitsus: Riigil peab olema toimiv võimustruktuur, mis suudab korda hoida ja rahvast esindada.
- Suutlikkus astuda suhetesse teiste riikidega: See on diplomaatiline võimekus, mis tähendab iseseisvust välispoliitiliste otsuste langetamisel.
Probleem tekib siis, kui vaatame alasid, mis vastavad nendele kriteeriumidele, kuid ei oma laialdast tunnustust. Näiteks Kosovo, Taiwan või Põhja-Küpros. Need on kohad, kus valitsus toimib, elanikkond on olemas ja territoorium on selge, kuid diplomaatiline “tunnustamine” on osaline või puudub peaaegu täielikult. Seega sõltub riikide arv sellest, kas kasutame “deklaratiivset” või “konstitutiivset” teooriat. Deklaratiivse teooria kohaselt on riik riik siis, kui ta vastab tingimustele; konstitutiivse teooria kohaselt on riik riik alles siis, kui teised riigid teda tunnustavad.
Piiripealsed juhtumid ja vaidlusalused territooriumid
Maailmas on hulgaliselt piirkondi, mis asuvad nii-öelda hallis tsoonis. Need on alad, mis nõuavad endale riiklikku staatust, kuid mille õiguslik olukord on keeruline. Taiwan on selle klassikaline näide. Taiwan (ametlikult Hiina Vabariik) toimib täiesti iseseisva riigina, omab oma demokraatlikku valitsust, passi, valuutat ja armeed. Kuid suurem osa maailma riikidest ei tunnusta teda ametlikult eraldi riigina, kuna Hiina Rahvavabariik peab Taiwanit oma provintsiks. Selline geopoliitiline surve muudabki riikide loendamise peaaegu võimatuks.
Sarnane olukord valitseb Lääne-Saharas, mida Maroko peab oma territooriumiks, kuid mida paljud teised riigid tunnustavad iseseisva Sahrawi Araabia Demokraatliku Vabariigina. Või mõelgem Abhaasia ja Lõuna-Osseetia peale, mille iseseisvust tunnustab vaid väike käputäis riike, samas kui Gruusia ja enamus maailma riike peavad neid okupeeritud Gruusia aladeks. Selliste piirkondade lugemine riikide hulka või nende sealt välja jätmine muudab lõppsummat 195-st 200-ni või rohkemgi.
Olümpiamängud ja FIFA: spordiriigid vs poliitilised riigid
Kui vaadata spordivõistlusi, siis kohtame riikide loetelus sageli nimesid, mida ÜRO nimekirjas ei ole. Näiteks Suurbritannia võistleb olümpiamängudel sageli kui “Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriik”, kuid jalgpallis on eraldi esindatud Inglismaa, Šotimaa, Wales ja Põhja-Iirimaa. Samuti on olümpiamängudel esindatud Puerto Rico, mis on tehniliselt USA territoorium, kuid omab rahvusvahelises spordis iseseisvat staatust.
See näitab, et spordiorganisatsioonid kasutavad riigi defineerimiseks hoopis teisi kriteeriume kui poliitilised organisatsioonid. Nende jaoks on oluline kultuuriline ja ajalooline identiteet, mitte tingimata täielik suveräänsus rahvusvahelise õiguse mõttes. FIFA-l on liikmeid üle 200, mis on tunduvalt rohkem kui ÜRO-l. See tekitabki segadust, kui inimesed küsivad, mitu riiki maailmas on, tuginedes spordivõistlustel nähtule.
Kuidas mõjutab internet ja tehnoloogia suveräänsust?
Tänapäeva digitaalses maailmas on tekkinud uusi väljakutseid riiklikule suveräänsusele. Internet on loonud võimalusi virtuaalseteks riikideks või mikroriikideks, mis eksisteerivad peamiselt veebis või väikesel maatükil, püüdes luua oma seadusi ja majandussüsteemi. Kuigi enamik neist on pigem harrastusprojektid, tõstatavad need siiski huvitavaid küsimusi. Mis saab siis, kui riiklik identiteet muutub füüsilisest territoriaalsusest digitaalseks kogukonnaks?
See on teema, millega tegelevad nii politoloogid kui ka tehnoloogiaeksperdid. Kuigi virtuaalsed riigid ei saa praegu rahvusvahelises õiguses tunnustust, näitavad need, et suveräänsuse mõiste ise on muutumas. Riigi definitsioon, mis oli paika pandud 1933. aastal, võib vajada tulevikus uuendamist, et see sobiks digitaalse ajastu reaalsusega.
Korduma kippuvad küsimused: riikide arvu müsteerium
Miks ma näen internetis erinevaid numbreid riikide arvu kohta?
Erinevus tuleneb sellest, milliseid kriteeriume kasutatakse. ÜRO liikmesriikide arv (193) on kõige standardsem, kuid sõltuvalt sellest, kas loete juurde vaatlejariigid, osaliselt tunnustatud riigid või spordiorganisatsioonide liikmed, võib number ulatuda üle 200.
Kas Taiwan on riik?
Taiwan vastab kõikidele Montevideo konventsiooni kriteeriumidele (omavalitsus, territoorium, elanikkond), kuid diplomaatiliselt on selle staatus vaidlusalune Hiina Rahvavabariigi poliitika tõttu. Paljud riigid teevad Taiwaniga aktiivset koostööd, kuid ei tunnusta teda ametlikult iseseisva riigina.
Miks FIFA liikmeid on rohkem kui ÜRO liikmeid?
Spordiorganisatsioonid, nagu FIFA või Rahvusvaheline Olümpiakomitee, tunnustavad riikidena ka ajaloolisi ja kultuurilisi autonoomseid piirkondi, mis ei pruugi olla suveräänsed riigid ÜRO definitsiooni järgi. Seetõttu on spordimaailmas “riikide” arv suurem.
Kas riikide arv võib tulevikus väheneda?
Jah, riikide arv võib väheneda, kui riigid ühinevad, nagu on ajalooliselt juhtunud (nt Saksamaa taasühinemine) või kui mõned territooriumid kaotavad oma autonoomia. Samuti võivad kliimamuutused ja merepinna tõus ohustada mõningaid väikeseid saareriike, mis võib kaasa tuua nende kadumise maailmakaardilt.
Kas on olemas täpne ja vaieldamatu number?
Lühike vastus on ei. Pole olemas ühte universaalset “õiget” numbrit, sest riigi staatus on tihedalt seotud poliitilise tunnustusega. 195 on praktiline number, mida kasutatakse enamikus kooliõpikutes ja ametlikes dokumentides, kuid see ei peegelda alati täielikult maailma keerulist poliitilist reaalsust.
Tuleviku perspektiivid ja globaalsed muutused
Vaadates tulevikku, on tõenäoline, et riikide arv maailmas muutub jätkuvalt. Uute tehnoloogiate areng, rahvusvaheliste konfliktide lahendamine või tekkimine ning ühiskondlikud muutused mõjutavad kõiki meie arusaamu riigipiiridest. Tänapäeva globaliseerunud maailmas, kus riigid on tihedalt seotud majanduslike ja poliitiliste lepetega, võib suveräänsuse mõiste üha enam hägustuda. Samal ajal võib aga kasvada nõudlus väiksemate ja autonoomsemate üksuste järele, mis soovivad oma kultuuri ja väärtusi paremini esindada.
Lõppkokkuvõttes on riikide arvu üle arutlemine suurepärane viis mõista, kui keeruline ja mitmekesine on meie planeet. See ei ole lihtsalt nimekiri nimedest ja numbritest, vaid lugu inimkonna püüdlustest end korraldada, kaitsta ja esindada. Kuigi teaduse ja rahvusvahelise õiguse vaatenurgast ei ole lõplikku numbrit, jääb 195 kõige enam tunnustatud ja praktiliseks lähtepunktiks igaühele, kes soovib mõista tänapäeva maailma struktuuri.
On oluline meeles pidada, et iga number, olgu see 193, 195 või 211, on vaid peegeldus sellest, kuidas me oleme otsustanud maailma liigitada. Inimese soov panna maailm kastidesse on loomulik, kuid maailm ise, oma ajaloo ja pideva arenguga, on sageli palju rikkalikum kui ükski nimekiri suudab kirjeldada. Järgmine kord, kui keegi küsib, mitu riiki maailmas on, saate nüüd enesekindlalt vastata, et vastus sõltub täielikult sellest, keda te küsite ja milliseid reegleid te kasutate.
